Kicsi vagyok, szőke vagyok és állandóan éhes. 2740 grammal születtem és 48 centivel. Ha majd felnövök csak olyan iskolát és munkát választok, amivel idegesíthetem szüleim. De egyenlőre csak az eszem-iszomon jár az eszem. Emellett sokat alszom és ha tehetem jól telerakom a pelenkám. Az atyám idegeit néha megjárom, pláne este, ha aludni szeretne.

Olen väike, blond ja alati näljane. Olin sündides 2740 g raske ja 48 cm pikk. Kui suureks saan, valin sellise kooli ja ameti, mis mu vanemad kindlasti närvi ajab. Kuid praegu mõtlen vaid söögist ja joogist. Sealjuures magan palju ja kui õnnestub, lasen mähkud korralikult kraami täis. Vahel käin papsile närvidele, eriti õhtul, kui ta magada tahaks.



Arvatav sünnikuupäev oli: 10. august 2007
Arvatav sugu jäi saladuseks.

Emme mõtles mind oodates: Kes seda enam mäletab.... Algul oli ju paha ja ma ootasin, millal see läbi saab. Siis hakkasin kogu aeg mõtlema, et hakkaks juba kõht paistma, hakkaks juba ta liigutama, ei tea, kas ta on ikka terve, ei tea, kas poiss või tüdruk, kas tal ikka on seal hea. Oh, kõht on päris suur, kas ma talle liiga ei tee. Ei tea, kuidas see sünnitus peaks välja kukkuma ja millal see juhtub, ja see võiks ju juba juhtuda. Tahaks teda juba ikka näha. Ja, ma ju mõtlesin, et ta on poiss, no ei tea, kust ma selle mõtte küll võtsin...

Issi mõtles mind oodates: Pontokba szedném gondolataim:

1. Jó ötletnek tűnt.
2. Miután kiderült, enyhe rémület.
3. A szürke hétköznapok mindent el tudnak felejtetni az emberrel.
4. Amikor a hölgyek elkezdtek vásárolgatni a gyereknek, akkor ismét a rémület jelei jelentek meg.
5. Három héttel a kiírt időpont előtt egész jól voltam.
6. Az előző megjegyzés után egy másodperccel meglepetten rohantunk a kórházba.
7. Egy órával a születés előtt, csak nevetni tudtunk, hogy ezt bizony elszámolta valaki, de legalább nem volt idő megijedni. A gyerek csak jött.

Panen oma mõtted punktidesse:
1. Tundus hea mõte olevat.
2. Kui teada saime, oli pisut hirmutav.
3. Hall argipäev paneb inimest paljutki unustama.
4. Kui naised hakkasid lapsele riideid ostma, ilmnesid taas hirmu tunnused.
5. Kolm nädalat enne tähtaega tundsin ennast päris hästi.
6. Sekund peale eelmist märkust tormasime juba haiglasse.
7. Tund enne lapse sündi suutsime vaid naerda ja mõelda, et keegi on küll midagi väga mööda pannud, aga vähemalt polnud aega hirmu tunda. Laps lihtsalt tuli.

Mind oodates kutsuti mind nii: Picike Pisike



Sündisin: 23. juuli 2007 kell 19:00
Olin kena tütarlaps!

Kaalusin sündides: 2740 grammi
Olin sündides: 48 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 9/10
Minu juuksed olid szőke=blond, barna=pruun
Silmad olid mélykék=meresinine



Sünnikoht: szül.hely.: Põlva
Sünni juures viibisid: jelen voltak: orvosok=arstid
Ämmaemand oli: bába: Marika
Arst oli: doktor: Sirje Kõiv

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Komment az orvosokról:
Hát jó lett volna, ha nem azok a vaskos kezek fognak meg először, de kibírtam. Miután kibújtam a vágáson, szerencsér egy gyors fürcsi után apuhoz vittek. Majd ha felnövök megköszönöm a kórházi személyzetnek a segítséget.

Oleks olnud muidugi tore, kui need karedad käed poleks mind vastu võtnud, aga noh, kannatasin välja. Peale seda, kui olin arsti tehtud lõikest välja pugenud, viidi mind peale väikest pesu issi juurde. Kui ma kord suureks saan, tänan haigla personali nende abi eest.

Emme kirjeldus sünnitusest: Heheee. Sünnituseni oleks pidanud veel kolm nädalat olema. Hommikul korjasin oma emaga väljas punaseid sõstraid. Peale lõunauinakut,umbes kell 14.30, läksid püksid märjaks. Need olidki looteveed. Otsustasin minna end Põlvasse näitama. Lapse issi ei tahtnud alguses kaasagi tulla, sest kuidagi vara oli veel, et midagi juhtuks. Aga kui mul tuli meelde, kui on tuharseis ja veed tulevad ära, siis praeb kohe arsti poole pöörduma. Nii me siis istusimega autosse. Asju ma midagi kaasa ei võtnud, sest kõik oli pakkimata ja aega enam raisata ei tahtnud. Teel olles teadisn juba, et ega me enam üksi koju ei tule. Põlvas peatas meid ka politsei, kuna olime kiirust ületanud. Aga õnneks asjast kuuldes lasti meid kohe minema. Tänu siinkohal mõnusatele politsinikele!!! Haiglas ämmakas ei uskunud, et mul veed tulid. Kuid proovid näitasid, et siiski on veed tulnud. Ja UH näitas, et pisike on ikka veel tuharseisus ja lootevett on vähe. Nii et oodata polnud enam midagi. Kell 16 oli valminud otsus, et tuleb keiser. Meie Andrásiga oskasime vaid naerda - kas tõesti kohe nüüd saamegi lapsevanemateks. Kell 18 viidi mind kirurgiasse, kus 18.30 olin mina valmis ja kõik teised ka, kuid kirurg oli puudu. Natuke naistejuttu ja väsitavat lamamist opilaual sundasendis opiks täiesti valmis, ja kell 19 sündiski meie pisike siia ilma. Õnneks anti ta peale pesu kohe oma issi rinnale, mina nägin teda alles peale oppi, vist võis olla kell umbes 20. Esimesed sõnad Andrási suust olid:"Ta on nii ilus!" Ja tõesti, ta oli väga ilus. Nii ilusa naha ja armsa nöbininaga. Ja ta oli nii pisike. Järgnes minu senise elu kõige pikem öö - öö intensiivis, kus ma üldse magada ei saanud, mõtlesin vaid oma lapsele ja tundsin tohutut vajadus oma kallikeste juures olla. Aga ma ei saanud veel ja kõik valutas ja aparaadid piiksusid ja uni ei tulnud. Lõpuks jõudis kätte hommik, nägin neid jälle ja lõpuks kella 13 paiku sain intensiivist välja. No olin mina alles koba - ei julgend last tõstagi, ega miskit teha temaga. Lapse issi aga oli juba nii vilunud ja enesekindel. Mis ma küll ilma temata seal teinud oleks!

Tugiisiku kirjeldus: Segítő nézőpontjából:
Ez természetesen én voltam az apa. Teljes mell(kas) bedobással vonultam be a kórházba segédkezni, de mivel műtét lett belőle, nem sok tennivalóm volt. A műtő előtt nem rágtam a körmöm, nem idegesítettem az orvosokat, nyugodtan kivártam a sorom, amíg a kezembe nyomták a lányomat. A szavam is elakadt, aztán magamhoz tértem és mindent úgy csináltam, mintha sokadjára tettem volna. Nem, nem vagyok nagyképű.

Tigiisikuks olin loomulikult mina, isa. Saabusin vapralt haiglasse aitama, kuid kuna sünnitusest sai opp, siis polnud mul palju teha. Opitoa ukse taga ei närinud ma küüsi, ei ajanud arste närvi, ootasin vaikselt oma saatust, kuni mu tütar mu sülle pisteti. Olin sõnatu, siis aga toibusin ja tegin kõike nii, nagu oleksin seda juba palju kordi teinud. Ei, ma pole ennast täis.
Kes mind haiglas külastasid: Haiglas käisid külas vanavanemad Heli ja Vahur, Maku-Kairi-Reno, Kolja-Inga-Erika ja Kata.



Minu nimi on Franka Gelencsér, see pandi minule 6. august 2007 (~2 nädalaselt). Nime tähendus: A név jelentése:

Hahaha. Jó kérdés, majd megkérdezem a nyelvtudományi akadémiát. Aki valamit talált írjon nekem.

Hehee. Hea küsimus, küsin keeleakadeemiast järgi. Kes selle kohta midagi leiab, andku teada.

Miks just selline nimi? És miért is?
András: én azt hittem fiú lesz, így Rainer lett volna. Aztán egy lányt adtak a kezembe, így Névtelen lett belőle. Elindultunk a Lola felé - amiből az észtek kiejtéssel Lyolát - hülyét jelent - csináltak, így nem volt mit tenni Franka lett.

András: Arvasin, et tuleb poiss, kes oleks saanud nimeks Rainer. Siis aga anti mu kätte tüdruk, nii sai temast Nimetu. Alguses tahtisime nimeks panna Lola, millest eestlased hööldades Ljola tegid. Seega polnud muud, kui tüdrukust sai Franka.
Teised valikud olid: Más névlehetőségek:
Rainer :)
Lola

Ristimisest: Keresztelés:
Na, ezzel várjuk meg az ő véleményét.

Selle jaoks ootame ära tema arvamuse.

Minu hüüdnimedeks on: becenév: az igazi várat magára, de



Tulin esimest korda koju: 27. juuli 2007 (~4 päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Võru tn. 19, Vastseliina
Kodus võttis vastu: otthon fogadtak: az ágy= pehme voodi

Päevast lühidalt: Rohkem nagu pärastlõuna, sest koju jõudsime umbes kell 17 õhtul.
Ilm oli: Oli soe ja lämbe, kuid väga tuuline. Vahelduv pilvisus:)



POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!
MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
JUTUNURK
MEEDIAGALERII
MEIE SÕBRAD
KOMMENTAARID